☼ Veskid Eestis ☼
Jahvatamine enne veskeid
Algus: kaks kõva kivi
​
Tänapäeva üldtuntud käibenalja, et piim tuleb poest ja raha seinast, teab igaüks. Aga kust siis tuleb leib?
Vähemalt veel inimpõlv tagasi tuli see veskist. Ja need veskid on tänapäeval looduses liikujal mõisate, kirikute
ja viinaköökide kõrval veel päris tihti äratuntavalt olemas ja lihtsamate või keerulisemate otsingute järel
leitavad. Sinna, enamasti oma põlispaikadele - jõgede ja ojade äärde tekkisid nad aga juba üpris-üpris ammu.
Ajal, mil inimsugu püsivamalt paika pidama jäi ja põldu harima ning seal pääl vilja
kasvatama hakkas, sai kohe selgeks, et teravili pikemaks säilitamiseks hea kraam on, sest
selleks miskit erilisi konserveerimise viise ei pidanud tarvitama. Küll aga tuli vaeva näha, et
teravili söömise ajaks saaks suupärasemaks teha, ehk tänapäevasemalt öeldes - tekkis vajadus
vilja töödelda ehk jahvatada. Et aga inimrahval kiviajast saati kõvade asjadega ringikäimise
kunst selge oli, sai enamasti kaks kivi otsitud-leitud, millest üks lapik ja laiem on ning teine
aga väiksem ja ümaram oli ning hästi pihku istuma pidi. Selliseid algelisi veski-eelkäijaid
nimetavad arheoloogid nüüd jahvekivideks ja neid nad ka tihtipeale Eesti maapõuest leiavad.
Vanemaid eksemplare nende seast paigutatakse ajateljel I aastatuhandesse (8.- 6. sajand)
enne-kristuslikku aega.
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Joon.1. Jahvekivi ja -alus Asva muinasasulast.
Foto raamatust „Eesti esiajalugu“lk. 14.
​
​
Areng: silmakivi
​
Mõnevõrra efektiivsem ja ka hilisem jahvatusvahend oli viis, kus vilja pandi purustama
juba kaks lapikut laia kivi teineteise peale. Selliseid plaadikujulisi nn kahekäe-jahvekive on
leitud Läti aladelt (Podgai), Eesti aladelt veel mitte.
Edasi arenes jahvatuskunst seadmeni, mida võib pidada kaasaegse käsikivi vahetuks
eellaseks. Tehniliselt revolutsioonilisema lahendusena pandi kaks lapikut kiviratast teineteise
peale pöörlema. Alumise kiviratta keskele oli tahutud väike ülesulatuv koonus - nina ja
ülemise keskel aga lohk – silm. Selline lahendus andis võimalus ülemist kivipoolmikku
alumise suhtes ringikujuliselt liigutada, mis silmakivi käsitamist pisut mugavamaks tegi.
Sealjuures aga suurenenud hõõrdepinnad kogu tegevusele omakorda efektiivsust lisasid.
Selliseid silmakive on leitud Lõhavere, Soontagana, Tartu ja Varbola linnuste
väljakaevamistel ja neid arvatakse kuuluvat 11. - 12. sajandil kasutuses olnuiks.
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Joon.2. Käsikivipoolmikud (ülemine Lõhaverest, alumine Soontaganast) kokku sobitatult.
Foto raamatust „Eesti esiajalugu“ Tln, ER, 1982
​
Peaaegu samale tööpõhimõttele üles ehitatuid, kuid oluliselt suuremõõtmelisemaid jahvatusriistu kasutati Vanas-
Roomas umbes 300 a eKr ja neid nimetati gööpelveskiteks.
​
Täiuslik: käsikivi
​
Jahvatuskivide edasine areng ja täiustamine muutis silmalohu läbivaks auguks, mis
likvideeris senise tüütu vajaduse terade lisamise ajal pealmist kivi pidevalt üles kergitada. Ja
nii oligi kõigi aegade pikaealiseim „kodumasin“ – käsikivi - sündinud. Nimelt olid paljudes
taludes klassikalise lahendusega käsikivid kasutusel veel kolhoosiaja algusaegadelgi. Tõsi
küll, enamasti siiski loomajahu peenestamiseks, kuid rasketel ja keerulistel sõja-aegadel aitas
käsikivi paljudel peredel hinge sees ja pudrukaussi laual hoida.
Käsikivide (sellisel kujul, nagu me teda tänapäeval tunneme) kasutuselevõtu täpsemat aega
Eestis on ilmselt raske määrata. Oma suurte mõõtmete, hea ilmastiku- ja tulekindluse ning
tööorganite pikaealisuse tõttu võib arvata, et vaevalt võimalust tekkis, et selline väärt asi
kusagil nii unarusse-unustusse lasti jääda, et see arheoloogilise kultuurikihi osaks võinuks
kunagi saad. Pigem ikkagi leiti võimalus neid taastada ja lõpuni „ära jahvatada“. Nii jääbki
näilik mulje, et silmakivid, käsikivid ja vesiveskid hakkasid eesti aladel laiemalt levima
enam-vähem üheaegselt, pisut enne seda aega mil algas Eestimaa sõjaline ristiusustamine 1 .
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Joon.6. Käsikivi Eesti Vabaõhumuuseumis 2012.a.. Foto: R.V.
​
Vesi + kivi = jahu
​
Jahvatusajaloo järgmise sammuna tuleks rääkida vesiratta ja käsikivi kokkusaamisest.
Vesiratta näol on meil siiski tegemist juba päris vana, umbes 2. aastatuhandel eKr araabia-
maailmas niisutamiseks kasutusele võetud veetõsteratta (saqiya) nn pöörd-masinaga. Ehk siis
algselt inim- või loomajõul käitatud ratas, mis enne tõstis vett niisutusrennidesse või
kanalitesse, pandi nüüd veejõul pöörlema, käsikivist märksa suuremaaid jahvatuskive ringi
ajama ja tegema inimese lihasjõu asemel hoopis tema heaks jahvatustööd.
Kuigi arhailiseima vesiveski näitena võiks käsitleda lamava so horisontaalse vesirattaga
ja otse selle püstvõllile kinnitatud jahvatus-kividega veskitüübi esindajat ning tehniliselt
uuenduslikumana tundub püstise so vertikaalse vesirattaga ja teljelt pööratud jõu-
ülekandega veskikividele hoogu andev veskitüüp, ei pruugi see sugugi nii olla. Pigem näib
esimene veskitüüp olevat algselt levinud mägistel aladel (Iiri, Norra, Soome, Jaapan, Hiina),
kus raske ja vettinud vesiratta püst-telje toetamiseks on olemas tugev kaljupinnas, ohtralt
kiirevoolulist vett ja läheduses käepärane materjal (palju eri mõõdus kive) veevoolu
suunamiseks vesiratta labadele või jäätumisohtlikul ajal vastupidi – tõkestada see võimalus.
Piirkondades, kus aga oli laisalt voolavad ojad-jõed, mudased lammid ning heal juhul pisut
mineraalsema lõimiseg kaldad, oli mugavam ja kindlam ehitada vertikaalse vesirattaga
vesiveskeid, kus ratta telje otsad sai toetuma panna vastavale palkidest või kivist laotud
seinale.
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Sõna „veski“ päritolu (etümoloogia).
​
Võib vist tõdeda, et ajal, mil Eesti aladele hakati rajama esimesi vesiveskeid ja need üha
enamate mungakloostrite, ordulinnuste ja vasallmõisate juurde ehitati, tekkis ka eestlaste
sõnakasutuses vajadus uue tehnikaime omakeelseks tähistamiseks. Küllap siis sellest ajast on
pärit ka meie tänapäevases sõnavaras hästi juurdunud ja säilinud sõna „veski“.
Sõna veski on arvatavalt tekkinud tüvede koondumisel algsest liitsõnast vesikivi.
Algse, pika sõnakuju moodustumise tõukeks võis olla teholoogiline eelkäija – käsikivi ja
temaga sarnase sõna moodustamise loogika. Murdeti on keeles säilinud ka variandid veske,
veskivi. Kagu-Eestis kasutatakse siiani vanemas kõnepruugis (vesi)veski sünonüümina kivi;
näiteks "kivil käima"; = "veskil käima" ja ka paljude sealsete veskite nimed on kivi-lõpulised.
Saaremaal on tuuleveski lühema sõna tuulik kõrval olnud kasutuses ka vesiveski lühem
versioon - vesik.
Mõiste veski tähendab eelkõige jahvatus- või peenendus-seadet. Algselt tähistas see eelkõige
teravilja jahvatamise seadet. Hiljem laienes see ka vastavate hoonete tähistussõnaks.
Hilisemal ajal on olnud veski ühtlasi ka töötleva käitise üldsünonüümiks, kus veskina käsitleti
seadete kogumit loodusjõu (vee-, auru-, tuuleenergia aga uuemal ajal ka elektri- ning kütuse-
energia) kasutamiseks manufaktuurses- või masstootmises.
Ühtlasi täpsustatakse meie keeles veski mõistet nii jõuallika tüübi kui ka saaduste või
toodangu järgi ühetaoliselt. Näiteks: vesiveski, tuuleveski, mootorveski aga ka saeveski,
villaveski, jahuveski ,viinaveski või koopis soolaveski, kohviveski, pipraveski.
​
​
Eesti esimesed veskid
​
​
Veski-uurija Anto Juske 1 on avaldanud arvamust, et vesiveskid olid Saare-Lääne
maakondades ja Rebala muinaspõldude ja mere vahelisel alal ehk olemas ka juba enne Eesti
sõjalise ristiusustamise algust 13.sajandil. Samas on oma oletuse ise targu ristinud viikingi-
romantiliseks arvamuseks. Ilmselt olid tollal vesivesk kui selline eestlastele küll tuttavad
mõistena ja kirjeldusena; võimalik, et kusagil ka üksikehitisena-kurioosumina, kuid kindlasti
mitte laialdaselt tuntud ja kasutuses üle kogu maa.
Eestisse jõudsid vesiveskid väga tõenäoliselt koos kloostrite ja piiskopi- ja ordulinnustega,
sest just nende lisandumisega Eesti olustikupilti tekkisid nö lossid-kindlused ja suured
rühmad inimesi, kes polnud ise põllupidamises mitte mingil moel tegevad, kuid kelle
käsutusse voolas kümniste ja koormistena märkimisväärne kogus teravilja ning samas tuli
toita tsentraliseeritud korras suur hulk kloostrielanikke või linnusesõdalasi korraga. Otsest
orjade kasutamist ristikitik ei soosinud ja nii tuli ajapikku käsikiviga jahvatamine vee jõul
töötavate veskite vastu välja vahetada. Väga võimalik, et kloostrirahvas ja piiskopisulased kui
haritum osa uutest peremeestest olid Eestimaa esimeste vesiveskite valmissaamiseks pisut
rohkem võimelised panustama kui ilmikuist osavad relvavennad või sõjakad ordumehed.
Nii ongi esimeste veskitega seotud kirjalikes allikates tihti peategelasteks mõni piiskop või
klooster. Nii on seal juttu Kärkna kloostri veskist, (tollase nimega Valkena klooster) ja
Dünamünde kloosterist, kes omandas ühe veski Sagentakes ja muudest piiskopkondlikest
maavaldusüksustest Rävalas, Saares ja Tartumaal.
„Taani hindamisraamat“ annab ka ühe konkreetse veski nime – Kogael ja aasta - 1241.
Koha osas lubab hindamisraamat olla pisut hinnanguline, sest täpset asukohta otseselt
üleskirjutuses ei leidu, kuid tänapäeval arvatakse enamasti, et see võinuks olla Koila veski
tänapäevase Koogi küla taga, Jõelähtme jõel, pisut enne selle langemist Jägala jõkke.
​
Kuna tollaste kaitserajatiste oluliseks osaks oli vesitõkked ja vallikraavid, siis oli paljude
linnuste rajamisel ühtlasi ka jõgedele-ojadele paisude ehitamine lausa hädavajalik.
Korralikule, kindlale ja kevadtulvadele vastupidavale paisule oli aga veskit juba lihtne hiljem
juurde ehitada.
Üks esimeste vesilinnuste hulgas, mille kohta meieni on jõudnud kirjalikest allikaist infot
veski olemasolust, oli Kärkna klooster (varasema nimega Muuge klooster, ladinapäraselt
Valkena klooster, saksa keeles Zisterzienserkloster zu Falkenau).
Amme jõele püstitatud pais suunas vee kanalisse, mis jaotas vee vallikraavidesse,
kalaksvatustiikidesse ja vesiveskisse. Linnuse ida- ja põhjakülje vallikraav moodustas ühtlasi
ka vesiveski paisjärve ja veevaru.
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Väga hea veskiehitusvõimalus kaasnes ka Tarvastu ordulinnuse ehituskoha valikuga. On
olnud ka arvamusi, et Tarvastu ordulinnuse esmane veski paiknes linnusepoolsel kaldal ja oli
kokku ehitatud linnusemüüridega. See andnuks võimaluse hoida viljavarusid otse linnuses ja
jahvatada neid linnusest väljumata. Tarvastu jõele oli ehitatud kolm paisu, millest üks töötas
vee suunajana linnuse läänekülje kaitseks vanasse jõesängi, teine töötas veskipaisuna linnuse
põhjaküljel ja kolmas oli tänapäevase (linnaveski) veski kohal linnuse lõunaküljele veetõkke
moodustamiseks.
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Joon. 9. Tarvastu ordulinnuse skeem. Rahvusarhiiv i kogu , EAA.5238.1.185 leht 1
​
Selliseid 13-14 sajandi linnuseid, kus veskikoht tänu looduslikele tingimustele sai olla väga
kindlustusehitisele suhteliselt lähedal või lausa külje all, on üle Eesti mitmeid:
Helme ordulinnuse juures Arstle veski, Karksi ordulinnuse külje all Linnaveski, Viljandi
ordulinnusest mitte väga eemal Valuoja veski, Vastseliina piiskopilinnuse lähistel Mõisaveski,
Padise kloostri veski, Paide ordulinnuse külje all olnud Simsoniveski. (Veskite nimed on
antud tänapäevasel kujul).
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Joon. 10. Oletatavad esimeste veskite asukohad. Aluskaart Rahvusraamatugu kaardikogust.
​
Mõis = veski
​
14. sajandi keskel hoogustus eramõisate (saksapäraselt - rüütlimõisate) rajamine märgatavalt.
Üha enam ja enam anti esialgu eelkõige just Liivimaa piiskoplikest maavaldustest teenekatele
ja hierarhias kõrgel kohal olevatele ordu- ja kiriku-funktsionääridele päriseks omandiks maad,
mida nad enne vaid haldasid või rendilepingu alusel kasutasid. Pisut hiljem algas sama
protsess ka Eestimaa osas.
Balti-saksa taustaga ajaloo-uurijate väidet, et mõisamajapidamised rajati enamjaolt
külasarase servadesse või uutele alemaadele külakogukonna maad kasutamata, tänapäevased
uurijad ei toeta. Küll aga võib säilinud ajalooürikute põhjal tõdeda, et esialgsed mõisad olidki
vähese pindalaga majapidamishoonete kompleksid, kus põllumaa osakaal oli tühiselt väike
(sest vajalik toit ja teravili saadi naturaalmaksudena talupoegadelt).
15. sajandi keskpaigaks aga olid väga paljud mõisad muutunud suurteks tootmisüksusteks
ning 1457. aastal välja antud peapiiskop Silvester Stodewescheri armukiri laiendab vasallide
pärimisõigust läänidele (sealhulgas ka veskitele) kogu Eesti- ja Liivima ulatuses ja seda võib
lugeda mõisamajanduse ja pärisorjuse väljakujunemise daatumiks.
Samas leiab ajalooürikutes kinnitust asjaolu, et veskid olid juba algsete mõisate väga tähtsad osised, mida mõisa
väärtuse kirjeldamisel kõige esmalt üles loetleti. Siinkohal toome ära klassikaks muutunud lõigu 1238.a Saare-
Lääne piiskopi enda mõisa kasutus-kokkuleppest: „...juba rajatud ja järgmise kümne aasta jooksul rajatavad
veskid ja alloodid koos heinamaade, põldude ja muude päraldistega“ jäävad esialgu ordu ja piiskopi ühisele
majandamisele.
Ka Tartu piiskopkonnas asunud Kuigatsi (tänapäeval Valgamaa, Puka vald) mõisa 1366. aastal toimunud müüki
kajastavas dokumendis on märgitud „vennad Hemieke ja Hinke von Walmes müüsid nende isale kuulunud
pärusmõisa koos veski, tiigi ja tammiga 1400 marga eest Johann von Ungernile.“ 2
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Joon. 11. Kuigatsi mõis gravüüril. Veski-juustukoda vasakul all nurgas. Muinsuskaitse fotokogu.
​
Kui külastada tänapäeval mõisakohti ja keerata korraks selg vägevale mõisahoonele ning
uurida ümbrust, siis selgub, et ikka kusagil läheduses on või on olnud väiksem või suurem
veski ja paratamatult jääb mulje, et ilus mõisavaade ning maaliline paisjärv on vaid tasuta
kaasanne korralikult töötavale ja tollases majandusmudelis üliolulisele toidutootjale, veskile.
Seega võime julgelt ja kindlalt kinnitada, et mõisate rajamise algus-aegu oli mõisasüdame
asukoha valikul esmaseks kriteeriumiks vesiveski rajamise võimalikkus, lihtsus ja lähedus,
mitte sõltuvus külamaade-põldude asukohast. Alles 19. sajandil hakkasid mõisnikud
mõisakomplekside rajamisel hindama ilusaid vaateid, arhitektuuri ja looduse esteetika.
Mõnevõrra hiljem levima hakanud tuulikud ja väljaehitatud head teed andsid võimaluse
mõisa planeerimisel vabamalt maastikukasutamisele mõelda. Kuid siiski pidi iga mõisa
läheduses olema veski (või kaks –saeveski näiteks). Hiljem, kui hakkasid tekkima
põhimõisast eemalseisvad karjamõisad olid ka suuremates karjamõisates tihtipeale oma
veskid.
Seega võime tõdeda, et kuna mõis oli keskajal sügavalt naturaalmajanduslik tootmis- ja
elamisüksus, siis oli toiduks ja söödaks minev vili mõistlik kohapeal ära jahvatada ning seega
oli hädavajalik korraliku veski olemasolu. Samuti andis mõisaveskis jahvatamine ülevaate
talupoegade viljasaakidest ja lisatulu neilt jahvatamis-teenuse eest matti võttes.
Ilmeka näitena veski olulisusest mõisa-majapidamise ühe hädavajaliku ehitisena saab tuua Tallinna lähedalt
Jälgimäe (Nicolai von Glehn) mõisast. Nimelt oli seal kraavidest vanajõgedest ja lohkudest moodustatud
ligikauda 2 km pikkune kanal, et Vääna (Tõdva) jõest Vanatammi (uuemal ajal Järve) talu juurest [1] tuua
Jälgimäe mõisasüdame põhjaserva vesiveskisse vett [2] ja siis veel ligi 1km kanalit , et see taas Vääna jõkke
tagasi [3] saata .
Ilmselt vääriks see Eesti pikima derivatsioonikanali tiitlit, kui sellist arvestust keegi tahaks pidada.
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
​
Joon. 12. Kaardilõik Verstakaardilt. ~ca 1910.a. URL: xGIS „Maaameti ajaloolised kaardid“
​
Kasutatud kirjandus:
1) Eesti esiajalugu. — Tln.: Eesti Raamat, 1981. L. Jaanits, S. Laul, V. Lõugas, E. Tõnisson
2) Eesti arheoloogia, 3. Valter Lang. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis , URL: ut.ee
3) Valgamaa : maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartus, EKS, 1932
4) Vesiveskid. Tallinn, „Valgus“,1993 . Anto Juske
5) Eesti talurahva ajalugu, I kd –Tln „Olion“ , 1991
